Terje Toomistu – Õpilasfirmast sirgunud maailmakodanik, antroploog ja filmitegija
JA Eesti Õpilasfirma programmi on 25 aasta jooksul läbinud enam kui 12000 noort, kes on saanud väärtusliku ettevõtluskogemuse ning -julguse kogu eluks. Küsisime meie tuntud ja vägevate vilistlaste käest, mida nemad Õpilasfirmast õppisid ja jagame neid lugusid meelsasti teiega.
Terje Toomistut intervjueeris Ander Hindremäe.
Kuidas sul läheb?
Mul läheb väga hästi! Tööd on väga palju, aga töö on hästi inspireeriv ja kütkestav. Kohati ka tekitab situatsioone, kus ma olen oma töökoormuse lävel. See on see vabakutselise elu paratamatus, kus kõike on korraga väga palju. Väga palju tuleb teha nii, et selle eest ei saa arvet küsida ja kui veel indu on ka väga palju ja huvialasid on palju, siis kohati on selline huuuuh… Aga teise koha pealt läheb ikkagi väga hästi.
Kui hästi Sa üldse mäletad oma kooliaega Paide Ühisgümnaasiumis? Aasta oli siis 2003. Kui palju Sulle üldse meeldis koolis käia?
Mul oli kooliajal selline põhimõte, et koolis käia on ilge tüütus, aga kuna see on paratamatu, siis tuleb sellest kooliskäimise ajast teha võimalikult lahe ja huvitav periood. Võib-olla sellepärast ma olin õpilasaktivist, sellepärast ma tegelesin ka Õpilasfirmaga, töötasin ajakirjanikuna ja tegin kõike muud, mis vähegi võimalik, et seda koolielu rusuvat rutiini leevendada kõikvõimalike huvitavate asjadega. Ma arvan, et see tuli meil päris hästi välja, meil oli hästi lahe seltskond ja kokkuvõttes ei olnudki see nii piinarikas aeg. Paide Ühisgümnaasium oli väga tore kool, me saime seal palju ära teha, õpetajad olid ka toredad. Ma meenutan seda aega ikka hea tooniga.
Kui tihedalt Sa veel oma kodukohaga seotud oled?
Võrdlemisi vähe. Minu vanemad elavad Paides, mu lapsepõlvekodu on seal, mul on Paides tuttavaid ja ma jõuangi sinna siis, kui ma lähen oma vanematele külla või keskkooliaegsete sõpradega mõnda sündmust tähistama.
Paides otsustas noor ja tahtmist täis Terje luua Õpilasfirma. Räägi, kuidas see kõik alguse sai? Kui palju Sa üldse mäletad enda õpilasfirmast? Mida te tegite?
Me olime 11. klassis ja mul oli hästi tore majandusõpetaja Elbe Metsatalu. Ma arvan, et ma tundsin isiklikult õpilasi, kes olid minust eelnevatel aastatel teinud Õpilasfirmasid. See tundus selline huvitav, ennast arendav projekt, mida teha. Meil oli viiekesi päris tugev tiim, kõik olid minu klassikaaslased ja lapsepõlvesõbrad juba lasteaiast peale. Ma arvan, et ühelt poolt oli siin meiepoolne rebel (ingl. k. mässumeelne) suhtumine ellu üldse – sellised pöörased noored nagu me tol ajal olime. Teiselt poolt oli meil ka õpetaja Elbe toetus. Kuna ta oli ühtlasi geograafiaõpetaja, siis sealt kuidagi tuli see idee, et kui me midagi teeme, siis teeme keskkonnasõbralikke tooteid. Sealt hakkas asi arenema. Meie firma tugevuseks oli üldine hoiak ja kontseptsioon – see oli midagi, mis meid teistest Õpilasfirmadest eristas. Alates visiitkaartidest kuni lõpparuande või selleni, kuidas kujundasime oma laadaboksid – kõik oli taaskasutatud ainetest tehtud. Meie toodeteks olid dekoratiivpudelid, märkmikud, ajalehemassist tehtud pildiraamid. Kui ma tagantjärgi mõtlen, siis me müüsime sellist, küll kunstilise kvaliteediga, kuid siiski nänni. Põhiline oli aga sõnum, mis oli tol-ajal väga uudne. Siis polnud veel turule jõudnud ideed ökoloogilisest ettevõtlusest või ettevõtluse kaudu maailma parandamisest. Mingis mõttes olime noored ja hullud, tulime sellise sõnumiga välja ja me paistsime silma. Nii me siis läksime Eestit esindama Londonisse, kus me paistsime samuti oma hullusega silma.
Sa ütlesid, et said inspiratsiooni teistelt Õpilasfirma tegijatelt. Kellelt täpsemalt?
Kui ma õigesti mäletan, siis käisime Teeviidal, kus oli ka Õpilasfirmade laat. Ma mäletan, et juba paar eelnevat aastat käisime seal ja muidugi Karoli helkurid paistsid silma. Ma mäletan, kuidas ta sellest televisioonis rääkis ja samuti olin ma tuttav siis juba Madis Vodjaga ja Karl-Juhan Paadamiga, kes mingis mõttes toetasid mind moraalselt ja olid ka inspiratsiooniallikaks.
Tegelikult teie firma ju võitis Eesti lõppvõistluse. Kas see tuli lihtsalt, olid Sa selle jaoks valmis?
Muidugi tuli see ootamatult – no kellel tuleks üldse mingisugune võit niiväga oodatavalt? Ma mäletan, et nagu paljude asjadega elus, siis oli ka sellel tahtejõul mingisugune emotsionaalne laetus. Minul tol ajal oli suur unistus minna Londonisse ja siis, kui ma kuulsin, et lõppvõistlus toimub Londonis, siis ma ütlesin: „Kuulge, let’s do it! (ing. k Teeme ära!) Teeme siis tõesti nii hästi, kui vähegi suudame.” See oli mingis mõttes motivaatoriks ja mingis mõttes ka oma unistuste visualiseerimine. Kuna meil oli tugev tiim, tugev idee ja kontseptsioon ning tugev tegutsemistahe, siis ma arvan, et me lihtsalt tegime seda. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi nii see lihtsalt läks.
Ja siis, sõit Euroopasse? Epp Vodja ütles, et räägid mulle lugu, kuidas te paduvihmas Speakers’ Corner’is oma lavaesinemist harjutasite.
Mäletan seda lugu – täpselt nii see oligi. Me jõudsime Londonisse ja olime õhinas kõigest sellest, mis me olime linna kohta varem kuulnud. Läksime Hide Park’i Speakers’ Corner’ile ja tõesti tuli lausvihma. Aga kuna olime noored ja pöörased, siis me harjutasimegi oma esitluskõnet paduvihmas, olimegi revolutsionäärid.
Tundub, et teid enam mitte miski ei takistanud. Läksite läbi müüride ja takistuste.
See saab olla võimalik siis, kui sinu tegemiste taga on mingisugune laiem sõnum, millesse sa usud. Kuna meil oli selleks sõnumiks roheline mõtteviis, siis ma olen absoluutselt siiamaani valmis ka sellest rääkima.
Euroopas tegite te ajalugu. Õpilasfirmast STAFF sai esimene endisesse Ida-blokki kuulunud riik, kellel õnnestus võistluse esikolmikusse mahtuda. Mis tunne oli?
Seda et jõuame kolme hulka, ei osanud keegi ennustada. Tol ajal oli selline müüt, et me oleme Ida-Euroopast, seega ajast maha jäänud ja meie noored on oluliselt rumalamad kui meie Lääne eakaaslased. Ent see oli siiski vaid müüt. Me olime lihtsalt teistsugused – meil oli teistsugune kogemus, teistsugused perekonnad, kust me tulime, teistsugune haridus. Aga selle müüdi taustal oli ootamatult erutav ja äge kogemus, et endisest Ida-bloki riigist jõudsime kolme hulka. Sellest räägiti pärast meedias – see oli märgiline sündmus. Samas pärast seda läksid Eesti firmad juba üksteise järel sinna esikolmikusse. Ma arvan, et olime lihtsalt need ukseavajad ja meil õnnestus näidata, et ka siitkandist võivad tulla väga olulised ja huvitavad ideed ning nende taga võivad olla inimesed, kes teevad need ideed ära.
Mis sai pärast Õpilasfirmat?
Võib-olla just õpilasfirma kogemus suunas mind tegema valikuid selles osas, kuhu läksin edasi ülikooli. Ma õppisin Tartu Ülikoolis majandusteadust ja lõpetasin ka bakalaureuse. Kui sa oled keskkooli lõpus väga laiade huvialadega noor inimene, kuldmedalist, siis on sageli väga keeruline teha valik, mida sa tahad elus teha. Mul läks sellega mõned aastad aega. Minu bakalaureusetöö kõneles kultuuride vahelisest brändingust, uurimustöö viisin läbi Peruus, Boliivias ja Eestis ning see juba andis selge signaali, mida ma ilmselt tegelikult teha tahan. Nii ma siis vahetasin magistris eriala ja läksin edasi õppima kommunikatsiooniteooriat ja etnoloogiat.
Ja jõudsidki selleni, mis on Sinu tänane töö. Räägi, mida Sa täpsemalt teed!
Minu tänane töö on väga laialivalguv ja amorfne, kui seda hakata selgitama. Selline ongi antropoloogia, mis on põhimõtteliselt inimelu peegeldamine oma kirjutiste kaudu. Minu jaoks on antropoloogiliseks vahendiks ka film, nimelt siis dokumentaalfilm, millega olen viimastel aastatel rohkem tegelenud. Praegu olen lõpusirgel oma suure filmiga, mis räägib nõukogudeaegsest hipiliikumisest.
Sinu elu sisaldab palju reisimist, räägi meile mõni oma seikluslugu.
Kui ma ülikoolis käisin ja õppisin majandust, siis ma hakkasin samal ajal omal käel maailma avastama. Mul on hea sõbranna, kellega koos me kirjutasime usinalt blogi, pildistasime seda, mida me kogesime ja reisisime koos Indias, Lõuna-Ameerikas, Omaanis, Kuubal ning elasime pikemalt Indoneesias ja Venemaal. Mingis mõttes need kogemused aitasidki jõuda mul oma erialani ja avastada enda jaoks antropoloogia. Viimasel ajal liigun seljakotirändurina võrdlemisi vähe ning reisin pigem seoses sellega, kui ma lähen kuskile õppima – näiteks hiljuti olin USA-s Kalifornia Ülikoolis Berkeley’s ühe aasta, praegu külalisuurijana Amsterdami Ülikoolis. Või siis liigun seoses sellega, kui lähen kuhugi filmi tegema – näiteks eelmisel aastal käisin Peruus Amazonases, kus töötasin kahe filmiprojektiga.
Mis Sind Eestisse tagasi toob?
Eesti on kodu, Eesti on juured, Eesti on minu kogukond.
Kui tihedalt on see, mida Sa õppisid Õpilasfirma programmis, seotud sellega, mida Sa täna teed?
Ma arvan, et Õpilasfirma programm annab projektijuhtimise kogemuse. Sul on idee, tiim, visioon ja to do list, mida kõike tuleb selle idee realiseerimiseks teha. Ja siis sa lihtsalt teed selle ära. Selleks on piiratud aeg, mis on tegelikult väga hea, sest see annab oskuse oma ideed ja teostusvõimekust selle üheaastase perioodi raames piiritleda. Ma arvan, et Õpilasfirma andis esmase hea kogemuse, millest on ilmselt olnud edaspidigi abi – kasvõi näiteks oma raamatu turundamises või filmi pakendamises või antud hetkel ka oma dokumentaalfilmi levistrateegiat plaanides. Selles mõttes on see hea raam, millest saab kogemuse, mis tänapäeva projektipõhises maailmas kulub ära. Mina tegin Õpilasfirmat nüüd juba 15 aastat tagasi ja maailm muutub väga kiiresti, eriti tehnoloogiliselt ja kommunikeerimisvahendite poolest. Aga Õpilasfirma mudeli põhielemendid – et sul on idee, tiim ja visioon – see on jäänud samaks.
Terje, kuidas saada elus edukaks?
Mis on edu? Antropoloogina oskaksin ma küsimuse alla asetada ka selle, mis on edu ja kuidas ühiskonnas edu suuresti mudeldatakse. Kui sul on aga tunne, et sinu ideaalid ei vasta sellele ühiskondlikule edumudelile, võib see tekitada frustratsiooni, ebakindlust, peataolekut, aga ka vaesust. Ma arvan, et edu on sotsiaalne konstruktsioon ja ma leian, et noorem põlvkond peab olema julge ja sõnastama enda jaoks oma edu tähenduse. Edu ei kätke endas tingimata suurt firmat ja finantsilist rikkust, vaid see võib tähendada ka oma elu elamist selliselt, et see pakub ennekõike isiklikku rahuldust. Kui sa leiad selle, mis sulle seda rahuldust pakub, siis saab juba edasi vaadata, mida tuleb selle nimel teha.
Millised kõige suuremad projektid Sul lähiajal ees seisavad?
Kõige suurem projekt, mis lähiajal valmis saab, on film Soviet Hippies, mis on nõukogude hipiliikumise ajaloost rääkiv dokumentaalfilm. See projekt on kestnud viis aastat, millest viimased kaks väga intensiivselt. Nüüd ta saab purki ja läheb kinodesse. Ma ootan väga, kuidas film hakkab elama oma elu. Praegu on mul käsil ka doktorantuuriõpingud Tartu Ülikoolis etnoloogias, tahaks nüüd doktoritöö valmis kirjutada. Samas on juba ka mitu põnevat ideed, mis tiksuvad peas seoses järgmiste võimalike dokumentaalfilmidega. Võib-olla minu saatus ongi olla huvitavas seisundis, aga mitte väga kindlas seisundis. Kui kaua ma seda talun, eks seda näitab aeg. Siiamaani on olnud väga õpetlik ja inspireeriv ning ma loodan, et kasulik ka kellelegi teisele peale minu enda.