Õpilasfirma vilistlane Jalmar Vabarna – muusik kui ettevõtja
JA Eesti Õpilasfirma programmi on 25 aasta jooksul läbinud enam kui 12000 noort, kes on saanud väärtusliku ettevõtluskogemuse ning -julguse kogu eluks. Küsisime meie tuntud ja vägevate vilistlaste käest, mida nemad õpilasfirmast õppisid ja jagame neid lugusid meelsasti teiega.
Kuidas sul läheb?
Elu on täna väga hea, eriti just täna. Mõnus pikk uni, see on mu lemmiktegevus – magamine kui selline. Täpselt see, et sul on lõunani aega seda hommikut venitada. Ma ei ole vist seda tüüpi karjääriinimene, et ärkan kell 6 ja lähen trenni ja siis hakkan kohe majandama. Ma olen pigem siuke ööinimene, natuke võib-olla hilisem kui teised. Kuid samas ma ikkagi väärtustan seda kvaliteetune aega, mis jääb sinna kümne ja kahe vahele. Poole 12 ajal üritan end voodisse ajada, aga teinekord ei tule seegi välja. Kümme tundi und ei ole minu jaoks selles osas probleem, et mulle meeldib pikalt, teinekord isegi pikemalt, magada. Ja sellistele hommikutele järgnevad päevad on üldjuhul puhkepäevad. Kui mul on mingit tegevust, siis ma kütan terve päeva – ärkan ka kohe varem ja hommikul on kohe kohustused ees. Täna on siuke puhkepäeva stiilis päev. Praegu on ajad pigem kiired, samas nauditavalt kiired, tööd on piisavalt. Ma olen omaenda peremees, tööandja nii-öelda. Kõik, mis puudutab minu projekte, neid me suuname kampadega vastavalt nii nagu tahame. Tuginedes oma kogemustele ja arusaamadele ja oma tahtmistele. Loomulikult mitte unustades meie publikut, kes ka tahab midagi. Aga üldiselt need asjad voolavad hästi. Praegu on see aeg, kui kogu karjäär kui selline liigub hästi edasi.
Kui hästi sa üldse mäletad oma kooliaega? (Aasta oli siis 2004, kui Õpilasfirmat tegid.)
Mul on kooliajast teatud kõrgpunktid, neid ma mäletan väga hästi. Üldiselt kooliaega, ma mäletan, aga ma ei mäleta võib-olla kõike, mis ma õppisin. See vist on inimeste puhul normaalne, et nii matemaatikas kui füüsikas on musti auke praegusel hetkel ja kui keemia Mendelejevi tabeli kohta midagi küsitakse, siis sealt on ka üldiselt must maa. Kuigi ma tegin keemia riigieksami, aga neid teadmisi mul ei ole lihtsalt praktilises elus vaja läinud ja seetõttu ei mäleta nii hästi. Küll aga kogu seda muud asja, mis siis koolis sai tehtud. Mis sai tehtud Õpilasfirmadega, mis sai tehtud spordi vallas ja mis muusika vallas. Ma olin aktiivne noor, igas asjas oli käpp sees, neid asju mäletan üsna hästi. Võib-olla õpilasfirma kogemusi muusika ja spordi kõrval pigem vähem, aga ma saan aru, et aitate mul meenutada neid.
Sa ei ole ju üldse pealinna ega ka isegi mitte väikelinna poiss. Milline oli noorpõlveelu Värskas?
Jah täpselt, ei ole isegi väikelinna poiss – täitsa külapoiss. Elu Värskas oli selles mõttes hea ja rahulik, ei olnud nagu millestki puudust. Meil oli maapoistega omamoodi võistlus – see, kes esimesena Tallinnas käis või see poiss, kes esimesena isegi Tartus käis, oli ikka tegija poiss. Nii lihtsalt tollel ajal linna ei sattunud. Mida enam sellised võimalused sattusid, seda enam taheti minna ja taheti teostada ja käia. Huvialategevusi oli palju ja Värska iseenesest on kultuuriliselt väga rikas – igav ei hakanud. Ma olin täitsa keskkooli lõpuni seal ja olen väga õnnelik ja seon oma elu ikka jätkuvalt Värskaga. Käin vanematekodus ja mul on endal seal n-ö talupidamine katkise majaga. Või noh küün, mille ma siis kujundasin. Nüüd neli aastat olen tegelenud sellega, et see läheks kontsertmajana tööle. Mul on Värskaga tihe läbikäimine, isegi veel tihedam kui peale kooli.
Mis sa arvad, kas väikelinnas kasvades jäi sul midagi saamata?
Ma arvan, et suures linnas kasvades oleksin ma võib-olla isegi kaduma läinud. Ma ei taha nüüd ennast alahinnata, aga ma ei taha ka ülehinnata. Minu väljapaistvus või talent oleks ilmselt selles suures linnas kaduma läinud, sest väikses kohas on vähem inimesi ja vähem konkurentsi. Suures linnas võib-olla oleksin kaduma läinud. Ma ju väikest kasvu ka. Ma olin ikka siuke small size (ing.k. väikest kasvu) poiss. Nüüd olen täitsa okei eks ole, aga siis… Juba seetõttu, et kui vaatasid neid burgerite peal kasvanud linnapoisse, siis need olid nii sihvakad ja pikad – ma ei tea isegi mismoodi. Aga noh öeldaksegi, et maainimesed ongi madalamad natukene.
Ja Värskas gümnaasiumis oli olemas ka selline imeloom nagu Õpilasfirma programm. Mis on sinu mälestused sellega seoses? Räägi meile oma Õpilasfirma lugu!
Ma mäletan, et Värskas see majandusüksus kui selline oli väga tugev, sest meil oli väga hea õpetaja, kes kuidagi oli kõige selle majandusteemaga kursis. Õpilasfirmade aeg hakkas juba ammu. Minu meelest see majandusõpetaja oli minu venna, kes on minust seitse aastat vanem, klassijuhataja. Minu meelest isegi mu vend ja õde tegid seda Õpilasfirma asja, mul ei ole päris täpselt meeles, aga mul oli ühe klassikaaslasega, kas kaks Õpilasfirmat või oli üks. Ühte ma mäletan paremini, sellega me käisime ikka võistlemas ka ja jõudsime välja selleni, et võitsime auhinna ja saime kontorirottidega võidu joosta Tallinnas, pealinnas. See oli ka nii naljakas, et lõpuks, kui see kontorirottide võidujooks tuli, siis mina olin spordipoiss, tahtsin ikka võita ja võib-olla ma siis ikka ei arvestanud, et võistkonnakaaslased nii sportlikud ei olnud. Ma ei teagi, mitmenda kohaga me lõpetasime. Aga igal juhul oli see vahva aeg. Ma olin Õpilasfirmades ikka mitte tootearendaja, mitte nö lõpuboss vaid ikka siuke reklaamnägu. Olen seda siiani nii endale, kui mõnele teisele asjale. Minu töö oli mõelda välja, kuidas Õpilasfirma välja paistab, kuidas tähelepanu püüda ja kuidas saada teisi meie boksi, kui meil olid Õpilasfirmade laadad. Ma mäletan, me olime välja mõelnud isegi mõned laulud (kahistab naerda). See tuli nüüd ka veel meelde – ma arvasin, et meil oli Õpilasfirma Setopits. Aga minu meelest see Setopits oli ikka kellegi teise firma. Setopits meenus seetõttu, et tollel ajal oli populaarne laul Karupüksid. Siis meil oli laul: „Kui mina ütlen Seto, siis sina ütled pits, Seto, pits, Seto, pits.“ Siis meil oli veel üks teine laul, millega me üritasime tähelepanu püüda. Kui Tii käis Eurovisioonil, siis meie tegime nende laulust oma versiooni. Meil olid igasugused käsitsi tehtud pitsist vööd ja kõik asjad ja siis me laulsime umbes nii: „Puusavöö särgile, puruvöö püksteleeee…“.
Olles ise käinud ka eelmise aasta lõpus novembris Värska õpilaslaadal, siis jäigi mulle just silma, et kohalikud noored pakuvad klientidele väga palju kohalikke tooteid. Oma kultuuri hoidmine on seal kandis vist tõeliselt püha ja mulle tundub, et see on jälje jätnud ka sinu enda muusikaalasesse loomingusse?
Igal juhul! Kohalik, meie Värska kandi suurim väärtus ongi kindlasti meie kultuur ja Seto juured. Seda on ainult rõõm tõdeda ja olen tõesti tänulik neile ja endale ja kõigile neile, kes seda hoiavad. Ma olen mitmendat põlve seto, mis siin tõdeda, mulle on see eriti oluline. Ma tahan, et see kestaks edasi, sest see on mulle andnud eriti palju inimesena. Teiste silmis ja enda tundmuselt just siukest nagu mingit teistmoodi sisu. Ma tahaks, et mu lastel oleks ka see sama flow. Millega siis veel end siduda ja maailmas silma paista, kui see, mis on maailmas ainulaadne. Ja see, et Õpilasfirmad seda ära kasutavad – ma arvan, targalt teevad. See annab kindlasti mingit viisi tähelepanu ja eelise. Ma ise ei ole täpsemalt kursis, mis seal praegusel ajal toimub, kuigi minu ema on koolis õpetaja. Õpetab kodundust ja käsitööd. Ta on ka otsapidi kõigega seotud. Tema on ju kõikidel nendel laatadel käinud ja firma toodete taga olnud. Kui ma koju lähen, siis ta ikka räägib, et käisime seal Pärnu laadal ja Tartu laadal. See on äge, et noored ikka teevad seda ja ma arvan, et nii võikski edasi minna, arendada seda edasi ja hoida seda edasi.
Teie firmat juhendas JA Eesti üks staažikamaid Õpilasfirmade juhendajaid Helena Kudre, milline suhe oli teie firmal ja võib-olla ka sul isiklikult temaga?
Temast see kõik algas. Vähemalt seda tean ja mäletan mina, et ta õpetas ja oli majandusõpetaja. Värskas on kõik asjad kuidagi loomulikud. Näiteks meil on orienteerumisklubi. Väga loomulik, et inimesed lähevad orienteerumiskluppi. Meil on laulurühmad – setulaulud – väga normaalsed inimesed – lapsed käivad seal. Ja siis on muusikakool. Seal ei ole tõesti nii, et saad kikkpoksi minna ja järgmine päev lähed ladinatantsu trenni. Mingis mõttes on asjad piiratud. Aga seda paremal tasemel inimesed asju teevad. Ma arvan, et see Õpilasfirmade joon oli üks nendest. Ja on siiani üks nendest. Helena on hea Õpilasfirmade vedaja olnud kogu aeg ja täpselt see ongi jätkusuutlikkuse taga, et õpetaja on jätkusuutlik olnud. Ma mäletan näiteks, et meil oli saksa keeles iga aasta eraldi õpetaja. Ma olen kaheksa aastat saksa keelt õppinud, aga iga aasta alustasin justkui algusest. Mul ei ole seda järjepidevusest tekkinud baasi. Ma ei ole küll selles mõttes kindel, kuidas 25 aastat üks ja sama matemaatikaõpetaja inimesele mõjub, aga Helena on väga hästi mõjunud. See jätkusuutlikkus on säilinud, mis ongi kõige olulisem. Ja noh, nii nagu meilgi seto traditsioonides nii ka mingis mõttes nende Õpilasfirmade traditsioonides, mul on väga hea meel, et need siiamaani on. Ma väga hästi mäletan neid õpetajaid, kes on siiamaani natukene tegusad ja pildis.
ÕF Setonia reklaamijuht Jalmar jõudis enda meeskonnaga välja ka Eesti Õpilasfirmade võistlusele ja mul õnnestus endale napsata Sinu Õpilasfirma tegevusaruanne. Kas sa mäletad kui palju sellest üldse sinu tehtud on? Kuidas toonane võistlus oli? Suutsite toona 400 kroonisest algkapitalist tuua kassasse 3610 krooni.
Arvestades tooteid – käsitöö. Ütleme nii, et sellisest firma algkapitalist kasumini jõudmine – ma annaks väga hea hinnangu. Ma arvan, sest ma siin hiljuti tutvusin Õpilasfirmadega ühel karjääripäeval Põlvamaal. Siis ma mõtlesin ka, kellel oli siin 20 eurot algkapital, kellel oli 40 eurot, issand küll, nii väiksed summad. Võib-olla mäletasid krooni ajal neid numbreid natukene suuremalt. Aga see ongi see, kust inimesed alustavad. Ma arvan, et mõnest sajast mõni tuhat teha – see põhimõtteliselt kehtib tänapäeval samamoodi. Mõnesajast eurost mõni tuhat teha, see on väga hea tulemus.
Aga kool sai läbi ja algas reaalne elu. Kas neid õpetusi ja kogemusi, mida Õpilasfirma programm sulle toona jagas, on ka tegelikult elus üldse vaja läinud? Soovitad sa Õpilasfirma programmi ka teistele?
Õpilasfirma programm on kindlasti väga hea koht, kust alustada, kus hakata finantsiliselt mõtlema. Mitte isegi finantsiliselt, vaid isegi sisuliselt, kust hakata toodet üles ehitama. Minu igapäevatöö praegu on reaalselt brändindus. Ma võib-olla ei joonista ega kirjuta ega mõtle välja mingisuguseid reklaamlauseid, mida brändinduse all silmas peetakse, aga ma mõtlen välja lugusid ja laule ja teen seda laadi asja. See on kõik üks ja sama. Kuigi jah, minu töö ei seondu ainult pillimänguga, vaid katab kõik üksused, mida ühe bändi tegemine endast kujutab. See, et sa oskad hästi pilli mängida, see ei tähenda, et sa nüüd kohe sellega… noh võib-olla, kui sa oleks geenius ja mängiks pilli nagu… jumal, siis inimesed märkaks seda. Aga, et meil on maailmas nii palju inimesi ja konkurentsi, siis sellest ei piisa. Sul on vaja ikkagi baasteadmisi ärijuhtimises, reklaamialal, kõike, mis puudutab ühte ettevõtet. See on mu igapäevatöö ja ikka jälle mõtlen ka sellele, kust ma alustasin ja pihta hakkasin, kust ma esimesed sammud selles maailmas üldse tegin. Õpilasfirma oli kindlasti üks aeg, kus ma sain teada, et ühes äris peab olemas hea toode ja hea reklaam, niimoodi tulevad kliendid. See on meie äris siiamaani täpselt sama moodi.
Kui palju on muusiku töös seost ettevõtlusega?
Võiks öelda, et ettevõtlus on kasvanud muusikast üle, kui me räägime maailmamastaabis asjadest. Muusikud küll kordavad endale, et muusika on peamine, aga noh ongi, minu jaoks on ka muusika peamine. Me teeme seda enda jaoks, aga ma ei saa mitte mõelda sellele osale, mis puudutab ettevõtlust. Me investeerime. Me investeerime oma toodetesse ja teenustesse, parandame ennast kogu aeg. Kuskilt peab see nii-öelda tagasi ka tulema. Seal on ainult üks aga, see ei pruugi kunagi tulla. See on igas äris nii, et võid ju teha häid asju, aga ei pruugi juhtuda. Selleks peab olema kannatlikkust, soovi ja tahet teha asju. Kui sul ei ole ikkagi motivatsiooni ja teed millegi pärast, et lihtsalt okei, ma proovin, siis üldjuhul need asjad ei õnnestu. Üldjuhul on motivatsioon ja enese positiivne lähenemine kõige olulisemad.
Jalmar, kuidas saab elus õnnelikuks?
Tuleb teha seda, mis sulle meeldib, nii öeldakse, eks ole. Ma arvan, et siukses väga kihilises ja väga inforikkas ühiskonnas ei ole tähtsamat inimsuhetest. Sa võid olla väga rikas inimene, aga sul ei pruugi olla ühtegi sõpra. Sa võid olla väga vaene inimene, aga sul on hästi palju sõpru. Igal ühel on oma reality check (ing.k. reaalsuse kontroll) ja hingamine, et mis tema jaoks elus oluline on, kas põlenud sillad või sillad, kust sa saad rahumeeli üle jalutada, niimoodi, et keegi sult silla- ja teemaksu ei küsi. Ma arvan, et inimsuhted on need, mis tagavad elus õnne. Ükskõik, mis inimene siis teeb. Olgu ta siis korstnapühkija, mees, kes madalalt ei kõnni või siis ärijuht kõrges ettevõttes.
Millised on kõige põnevamad tegevused, mis sul lähiajal plaanis korda saata on?
Ma reisin hästi palju. Reisime koos Trad.Attack!-ga – bändiga, kellel on masterplan mängida igas maailma riigis. Aga selle kõige taustal töötada üles rahvusvaheline karjäär. Näha ja tajuda seda maailma iga külje pealt, mitte ainult siin oma mätta otsas anda hinnanguid maailmas toimuvale, vaid ikkagi näha reaalset pilti. See on suurepärane võimalus meil seoses muusikaga reisida, minna anda kontserti, näha neid inimesi, minna saada tuttavaks uute inimestega. Isegi kui need tutvused on põgusad ja paaripäevased. See on üks asi, mis mind ees ootab ja üldiselt lihtsalt põnev ja vaheldusrikas aeg.
Millised on järgmised suuremad kontserdid, kus Jalmarit kuulata ja vaadata saab?
Ma olen Eestis päris palju aastaid mänginud ja viimasel ajal on kokkupoole tõmmatud teatuid tegemisi. Või noh, minu ära tulemisega Curly Strings-st on nüüd Eestis vähem mängimist, mil mind kuuleb. Kõige suuremad kontserdid, mis suvel tulevad on juuni lõpus Tallinnas ja üks Setomaal, minu kodukohas, augusti lõpus. Need on minu suve pidepunktid, mille vahel siis olen välismaal ja käin Eestis ja naudin suve. Proovin võimalikult vähe tööd teha ja lihtsalt olla ja mõnuleda ja nautida seda aega.