Karl Juhan Paadam – Õpilasfirmast Eesti tippettevõtjaks
Eesti tippettevõtjat Karl Juhan Paadamit intervjueeris Ander Hindremäe.
Kuidas Sul elu täna läheb?
Väga huvitavalt, mu elu läheb väga hästi, aitäh küsimast. Viimased viis aastat on olnud kohutavalt inspireeriv ja teguderohke aeg.
Koolipõlve elu veetsid Sa Tallinnas, Tallinna 21. Koolis. Kui hästi on Sul üldse meeles, mis toona koolis korda saadetud sai? Aasta oli siis 2001.
Tallinna 21. Kool kindlasti andis väga hea platvormi selle jaoks, et hakkama saada mitte ainult Eestis, aga ka igal pool maailmas. Mul olid väga huvitavad ajad koolis mitmes mõttes – kool toetas hästi palju ka koolivälist tegevust ja näiteks Õpilasfirma programmi, mis tol ajal oli suhteliselt startimas. Ma arvan, et mina ja mu klassikaaslased saime anda päris hea panuse sellesse. Nendest samadest kooliaegsetest sõprustest on kujunenud tegelikult täna pikad ja tõenäoliselt eluaegsed sõprused ja tihti ka ärisuhted.
Tallinn on ka täna Sinu kodulinn. Ega Eestis vist naljalt keegi Tallinnast väikesemasse kohta ei koli, kui ta juba siia on ükskord jõudnud?
Miks mitte? Vastupidi, ma arvan, et Tallinnast väiksemasse kohta kolimine võib teatud inimeste jaoks olla väga hea valik. Tartu näiteks töötab suurepäraselt väga mitme mu hea tuttava ja kliendi jaoks sellise peresõbraliku ja samas hästi innovaatorliku ja kihvti keskkonnana, kus kõik on hästi lähedal ja elukvaliteet on väga hea.
10. klassis otsustas siis ilmselt noor ja tahtmist täis Karl, et oleks paras aeg tegusid tegema hakata ja lõi enda Õpilasfirma. Sinu firma oli ju kooli kõige esimene. Räägi, kuidas see kõik alguse sai? Kui palju Sa üldse mäletad enda õpilasfirmast?
Väga hästi ei ole tegelikult meeles. See tahe tegeleda ettevõtlusega on mul miskipärast tegelikult täiesti lapsest peale. Kunagi, kui ma olin päris laps, siis ma mäletan – teised mängisid liivakastis autode või mudelitega, aga mina mängisin valuutapoodi. Ma ei tea, kas teile liiga palju ütleb midagi valuutapoe mängimine, aga nendele meist, kes on sündinud veel enne Eesti taasiseseisvumist, oli see selline omamoodi harjutus. Meil oli suvilas sõpradega selline rahavahetusmäng, mis käis iga suvi. Me tegime traatmehikesi ja müüsime neid teineteisele vahest päris raha vastu, vahest mingite mängurahade vastu. See selline kaugeleulatuv inspiratsioon tegeleda äritegevusega ulatub tegelikult palju kaugemale. Aga õpilasfirma platvorm tegelikult tol ajal oli ainuke võimalik variant ja ideaalne variant esimest korda proovida, mida tähendab üleüldse ettevõtlus. Ja mul on väga hea meel, et meie kool tol hetkel võimaldas sellise variandi, olles samamoodi nö täiesti alustamas seda esimest korda. Aga mis puudutab õpilasfirma algust, siis tol hetkel oli päris kuum teema „Sõrmuste isand“ ja meie firma nimi Valinor on kuidagi sellega seotud. Minu äripartner Õpilasfirmas Madis Vodja oli see, kes käis välja selle Õpilasfirma nime. See on mul meeles. Mitte, et sellel nimel oleks olnud liiga palju seost meie tegevusega, aga sellegipoolest.
Millega teie Õpilasfirma tegeles?
Me tootsime selliseid väikeseid riietele kleebitavaid lappe või selliseid embleeme, mis olid kahese mõjuga. Ühest küljest andsime me võimaluse kasutada ära katkiläinud riideid sellega, et sa katsid kinni katkise augu: mitte ei nõelu kinni, vaid katad embleemiga. Meil oli kuus erinevat embleemi, millele me andsime erineva tähenduse. Need embleemid pidid tekitama võimaluse sellega saada endale lisatarkust, armastust, jõudu või muud sellist. See oli võrdlemisi banaalne mõte, aga tegelikult oli see esimene väga hea õppetund, kuna meil läks väga hästi sellega. See oli esimene õppetund, kuidas tegelikult turundamine teatud inimloomusi ja soove arvestades töötab väga hästi.
Tegelikult teie firma ju võitis Eesti lõppvõistluse. Kas see tuli lihtsalt või oli see võit iseenesestmõistetav?
Iga võit on oluline. Ma arvan, et kõik, kes on äris ja ütlevad, et nende jaoks võit ei ole oluline… see kõlab kentsakalt. Sellepärast, et äri oma olemuslikult on väga konkurentsitihe. Aga kindlasti see ei olnud selles mõttes selge, et väga tugevaid konkurente oli meie aastal ja on olnud tulevastel aastatel ja on olnud enne meid. Küll aga me olime äärmiselt pettunud selles, et me ei võitnud Euroopa võistlust.
Teie firmat juhendas JA Eesti tänane direktor Epp Vodja. Milline suhe teie firmal temaga oli?
Epp oli meie jaoks kogu aeg olemas. Epp praktiliselt kandis meid. Praegu on sellest ikka nii palju aega möödas. Ma arvan, et noorte teadlikkus ärist on kasvanud, mitte ainult puhtpraktilises mõttes, vaid ka teoreetiline baas. Mismoodi üleüldse ettevõtjad funktsioneerivad, milline on äri mikrokliima, mida tähendab üldse turundus, mis on turunduse ja müügi vahe ja kuidas seda kõike teostada. Epp oli meie jaoks olemas 24/7 kui mitte isegi rohkem. Epp oli fantastiline juhendaja.
Ja siis, sõit Euroopasse? Seekord ootas Eesti parimat Õpilasfirmat ees Moskva. Epp rääkis mulle loo, kuidas Sina olid esimesel võistluse päeval olnud 39-kraadises palavikus. Võistlus ei olnud vist kerge?
Jah, me läksime Moskvasse rongiga, mis on omaette kihvt lugu. Üks kihvtimaid ettevõtjaid, keda ma mäletan, kes oli meiega koos rongis, oli Jüri Ross, kes juhtis ja on siiamaani Büroomaailma omanik. Ma ei tea, kas midagi oli seal rongi kupees. Me tundsime, et midagi justkui roomab mööda selga või on haigust tekitav. Ma ei tea, kas see oli sellest, aga igatahes teekond Moskvasse oli võrdlemisi piinarikas. Hetkel, kus sa pead endast andma kõik, siis sa võtad ennast kokku ja siis sa unustad oma palaviku ära ja teed oma töö ära – nii nagu sportlased.
Aga esikolmiku kohast ei jäänud ka vist palju puudu?
Vist mitte, aga paraku tol hetkel läks nii, nagu läks. Ma olen kindel, et need, kes võitsid, olid äärmiselt tublid. Me saime oma kogemuse selles mõttes nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt hästi kätte.
Aga kui Sa ütlesid, et võit on Sinu jaoks oluline, siis kas Sa olid pettunud?
Muidugi me olime pettunud, loomulikult.
Õpilasfirma sai tehtud, gümnaasium lõpetatud, mis ootas noort ja ambitsioonikat Karl Juhan Paadamit järgmistel aastatel?
Jah, tegelikult sellest Õpilasfirma momendist sai selline pöördumatu hetk ettevõtluses, vähemalt minu jaoks. Ma sain justkui selle maitse kätte, mida natukenegi tähendab ettevõtlus. Sealt edasi ma asutasin kooli kõrvalt keskkoolis veel ühe reklaamibüroo moodi ettevõtte, mis tegeles veebidisaini ja muude asjadega. See hakkas vaikselt kasvama ja siis ma läksin samal ajal ülikooli õppima õigusteadust ja siis mingil hetkel lihtsalt paratamatult enamiku inimeste jaoks täiskohaga ettevõtlus ja juura õppimine ei ole võimalik. Juura õppimine vajab tohutult pingutust, et noored juristid üldse hakkama saaks. Ja siis ma müüsin oma esimese firma. Aga sealt edasi olen ma olnud õigusteadusega seotud nii professionaalselt, erialaselt kui äriliselt.
Täna juhid Sa advokaadibürood PwC Legal Baltics. Kas on nii?
Täna ma juhin PwC Legal’i Kesk- ja Ida-Euroopa advokaadibüroosid.
See on üsna värske uudis tegelikult. Ma usun, et kindlasti suure töö tulemus. Mis tõi Su siia tippu?
Ma loodan, et ma olen tipust veel väga kaugel, et need on alles esimesed sammud. Aga ma töötasin mitmeid aastaid ühes väga kihvtis ja suures advokaadibüroos. Mingil hetkel jõudis minuni võimalus asutada PwC suures võrgustikus Eesti advokaadibüroo. PwC oli esimene rahvusvaheline ja globaalne advokaadibüroo, mis kunagi Eestisse on tulnud ja nad otsisid endale inimesi, kes võiksid õigusteenuseid Eestis hakata osutama ja selle strateegiat hakata kujundama. Seega me otsustasime, et asutame Eestisse advokaadibüroo, mis hakkab pakkuma pretsedenditult rahvusvahelist ja teistest büroodest kvalitatiivselt ja sisu poolest erinevat õigusteenust. Tundub, et see kontseptsioon toimis päris hästi. Nelja aastaga pärast asutamist jõudsime me käibe poolest Eesti advokaadibüroode top 10-sse. Sellel aastal ühinesime me suure osaga advokaadibüroo Glimstedt Eesti töötajatega ning tõenäoliselt järgmine aasta oleme me juba Eestis viies või kuues kasvult. See on tohutu testament meie klientidelt ja koostööpartneritelt, et neile meie kontseptsioon ja ärimudel sobib. Ma olen selle üle väga tänulik.
Kui palju töötajaid täna Sulle allub?
Seda on raske öelda, meil on suur ja keeruline organisatsioon. Meil on partnerlus üle 29 riigi Kesk- ja Ida-Euroopas. Mina vastutan põhimõtteliselt Baltikumi, Balkani riikide, Poola, Ungari, Tšehhi, Rumeenia ja Bulgaaria eest, kus on kokku umbes 250 advokaati.
Millised on kõige suuremad katsumused, millega Sa nii paljusid inimesi juhtides rinda pead pistma?
Inimeste juhtimine ongi kõige keerulisem. See on meie ainuke varandus ja ma olen tohutult inspireeritud nendest erinevatest inimestest ja nendest kihvtidest talentidest ja huvitavatest kultuurilistest erinevustest, mis nendes regioonides on. Meie toimimismudel annab väga unikaalse võimaluse töötada koos teiste advokaatide, konsultantide ja spetsialistidega ja loomulikult klientidega erinevatest riikidest üle maailma, erinevatest kultuuridest, erinevates keeltes. See on minu jaoks isiklikult olnud tohutult inspireeriv. Aga see on keeruline.
Hollywoodi filmides kujutatakse advokaate oma töös kui egoiste ja erilisi indiviide. Kui palju on advokaatide töös tegelikult meeskonnatööd?
Meeskonnatöö on A ja O. Suuri asju ei ole võimalik teha üksi. Et seda näidet konkretiseerida – ei ole võimalik teha mõnda suurt äritehingut või pidada mõnda suurt kohtulahingut üksi. Ühelgi inimesel ei ole paratamatult nii palju aega, selle jaoks ongi vaja meeskondi. Kui me teeme suuri projekte, mis on näiteks kümnes riigis korraga, siis võib mõni projekti tiim olla suurem kui meie büroo kokku. Meeskonnatöö on äärmiselt oluline. Mis puudutab egosid, siis ma arvan, et egosid on igal pool. Ma võib-olla ei tooks advokaate kuidagi eraldi välja. Ma olen kindel, et ka mõned õpetajad või mõned pankurid või kes iganes on täpselt samamoodi egod. Ja inimesed, kes töötavad inimestega, peavad paratamatult teineteisega hakkama saama.
Kui hästi saavad inimesed aru, mida teie töö tähendab? Kas see, kuidas advokaate ühiskonnas kujutatakse, on tegelikult reaalsus või on väljamõeldis?
Ma arvan, et meie kui kontinentaal-Euroopa ning Ameerika Ühendriikide õigussüsteem ja õigusteenus on väga erinevad. Juba see, kuidas advokaat oma õigusteenust osutab, on veidi teistsugune seal, mistõttu on igasugune kunstiline liialdamine filmides ja sarjades loomulik. Aga samasuguseid sarju Euroopa advokaatidest ei saaks teha, see võib-olla ei vastaks tõele. Aga loomulikult on meie pingelises töös väga palju huvitavaid seiku.
Kas Sa võid täna öelda, et Sa oled õnnelik ja rahul oma eluga?
Mul on väga hea meel, et mul on olnud võimalik teha seda, mis mul tuleb hästi välja. Mul on olnud õnn teha koostööd nii kihvtide inimestega ja tõenäoliselt on veel edaspidi. Ma kindlasti ei ole selles mõttes veel rahulolev oma lõplikus staadiumis. Veel nii palju on võimalik saavutada ja teha. Ma näen meie firmale ja meie partneritele ja töötajatele nii ilusat ja suurt tulevikku, et ma tahaks sellesse veel pikka aega panustada.
Kuna Sinu jaoks oli Õpilasfirma päris oluline, siis mis Sa ütled noortele, kellel on valida, kas teha Õpilasfirmat või mitte?
Ma ei tea, kas täna 15- või 16-aastased mõtlevad selle peale üldse, mida nad tahavad tulevikus teha. Ma arvan, et Õpilasfirma on üldse hästi hea indikaator tuvastamaks, kas sa tahad olla ettevõtja või sa eelistaksid pigem olla töötaja. Ei ole seda, et üks oleks parem või halvem, sest need on väga erinevad valikud, mida inimene oma elus teeb. Mina sain eelkõige tänu Õpilasfirma kogemusele aru, et ma tahan olla ainult ettevõtja. See on minu DNA-s ja see on see, mis mind inspireerib. Aga samamoodi võib see sama Õpilasfirma programm olla hea näitaja, kui tuleb välja, et see ei ole see, millega sa tahad tegeleda. Loomulikult ei pea sa kõiki maailma asju ära proovima selle jaoks, et teada, mida sa ei taha teha. Aga minu arvates on see kindlasti ülioluline ja vajalik, et aru saada, kuidas üldse navigeerida tänapäeva keerulises maailmas.